teema kuidagi poolikuks või õhku

Ei ole üldse oluline kui paks on rahakott, kui ilus on nägu või kui vormis keha. Oluline on tunne sügavalt seest. See ei võta kaua aega kuid võib võtta poole igavesest, et seda ära tunda ning tundma õppida. Mind laastab teadmine äratundmatust tundest ja allasurutud kurbusest, sest ükskõik kui kaugele ma ka ära ei läheks siis oled SA alati täpselt seal - hologrammina või peegeldusena, sest kui püüan SIND puudutada siis hakkad sa virvendama või halvimal juhul kaod sootuks. Ma märkan, et SA kaugened, mitte vaid füüsiliselt vaid ka vaimselt. Võibolla pole see nii suur ja oluline milliseks ma seda puhkuda üritan kuid kusagil peitub tõde sellest kõigest mis meid ees ootab. Olgu see siis SINU ja minuna või meiena.
Mu vaim on kange justkui ma oleksin enda peas end tühjaks jooksnud. Ma püüan samm-samm haaval järjest vähem karta ning mõelda hoopis sellele kes ma olen, kust tulen ja kuhu lähen.