Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha. Jälle kukub asju diivanite taha.

Mu eneseks kehastumine on nagu sukeldumine põleva tina sisse. See on lõputu protsess iseenda poolt, iseenese vastu. Tuima valu kannatlik tuikumine veresoonte seinte vastas. Kõik mis ma teen on igavene eelmäng, maalimine kuivade värvidega kulunud lõuendile ja kui ühest tilgast peaks sirguma inimkonna päästeingel siis kurat võtaks, mina ei saa aru mille kuradi pärast on üldse tõde ja õiglus lati peale asetatud. Need kes mind kuulavad, neile kingin vabaduse mis minust välja lendas.