demote

Tõsi on, et aeg meid muudab, kuid nii kapitaalselt ja äratundmatuseni? Mäletan kes olin ning fantaseerin kelleks saan, kuid see kes ma hetkel olen on minu jaoks täiesti tundmatu persoon. F'd up persoon kui võib. Ma ei mäleta kuidas ma siia sattusin ning pole õrna aimugi kuidas ma siit välja pääsen aga ma tean, et kui ma seda varsti ei tee ei pruugi minust kuigi palju järele jääda. Ma olen tegelikult veendunud, et vasikavaimustus on möödas ning sind mu kallis ennast haletsev üllitis ei loe tahtlikult mitte ükski isik. Kahju sinust, rrraisk.

Heade mõtete puu mind igal võimalusel väldib
Mõeldes Sinust/Sinule, mu mõte läheb närvi

tra

Süda, mida sa teed?
Kas tuksud nii kuis käsen või lõpetan su piinad?
Süda, kes su sees?
Kas tuksud nii kuis jõuad ja rauged jõuetuna viimaks?
Süda, kaua veel?
Kas tuksud nii kuis kirjas, jooksed segaduses liiva?
Süda, kas tuksud üldse veel?

Söö sitta.

ma ei ütle sõnu seni kuni näen su silmis hirmu
naudin vaikselt hetke mil see naeratus sust irdub
tahan pureda su pahkluid, tahan läbi torgata su kopse
tahan mõnuledes jälgida kuni lämmatab sind okse

Meeste WC seinal seisis kiri: Naised, helistage.

Inimesed tulevad ja inimesed lähevad, keegi ei seisa ning kui hetkeks peatub siis vaid selleks, et tõmmata hinge ning minna edasi.

Tuleb mõelda positiivselt, mõelda, et elu on naerust ja õnnest lookas. Kuid kui vaatamata sellele läheb ikka perse, kuhu siis edasi?

tõde

Naine: Sa ei ütlegi midagi.
Mees: Ei ütle, veel.
Naine: Sa ajad mulle hirmu nahka.
Mees: Tore.
Naine: Said mis tahtsid?
Mees: Ei, seda mida sain ei osanud tahta.
Naine: Ma ei saa sinust mitte midagi aru.
Mees: Nonii.
Naine: Ma tean, et sa naudid seda.
Mees: No siis midagi ju saad aru.
Naine: See ei ole see.
Mees: See ei ole kunagi see.
Naine: Miski pole nii nagu paistab.
Mees: Ja miski mis paistabki ei ole endiselt see.
Naine: Tõde.

Kui midagi pole öelda järgneb pahatihti vaikus.

Aga ma elan ju alles esimest korda.

Ma ei oska elada. Ma oskan vaid juua ja lolli mängida. Siiralt, selles olen ma talendikas ja enneolematult osav. Võite küsida ükskõik kelle käest keda ma hetkel enam ei mäleta. Olen hobune, ainult söön ja situn..ei..joon ja kusen. Vahet ei ole. Muserdus närib mu hinge ning jõudu, et öelda kõss ei ole. Mürk on vaja minust välja imeda ning kuna ise mürgise südameni ei ulatu siis siia ma suren raisk. Aga ma ju elan alles esimest korda.